Perepildid on üks levinumaid viise peremälestuste säilitamiseks. Oleme teile palju rääkinud ühiste mälestuste olulisusest. Peremälestuste temaatika on aga lausa nii oluline, et Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi teadur Pirko Tõugu kirjutas sellest oma doktoritöö. Ta uuris lapsega sündmuste meenutamist erinevates riikides. Praegu on autobiograafilise mälu areng üks tema peamistest uurimissuundadest. Just Pirkoga otsustasime teha pisikese intervjuu!
Kui oluline on lapsega peremälestuste jagamine, meenutada temaga juhtunud seikasid, vaadata perepilte või -videoid?
Lapsega koos perepiltide ja -videote vaatamine ning toimunud sündmuste arutamine toetab ennekõike tema autobiograafilise mälu arengut. Autobiograafiline mälu omakorda on seotud meie identiteedi kujunemisega. Üldiselt on erinevates uuringutes leitud, et mida rohkem ja põhjalikumalt väikese lapsega möödunud sündmusi arutatakse, seda varasemad ja detailsemad on hiljem ta enda mälestused. Lisaks sellele areneb selliste vanema juhitud ja toetatud vestluste käigus lapse jutustamisoskus: ta kogeb vanema eeskujul, millele on oluline ühest sündmusest rääkides tähelepanu pöörata. Lisaks on sündmused, mis pildile või videole püütud, sageli emotsionaalsed: emotsioonide ja tunnete üle arutamine väikese lapsega toetab tema sotsiaal-emotsionaalset arengut. Laps hakkab nii esmalt enda ja siis ka teiste emotsioone paremini mõistma. Seega on lapsega koos temaga juhtunud seikade arutamine igati kasulik.
Kas ja milline mõju on ühisel mälestuste jagamisel peresuhetele?
Tavaliselt on koos perepiltide vaatamine tore ja mõnus tegevus. Igasuguste toredate asjade koos tegemine lähendab. Väikese lapsega toimunud sündmuste arutamine aitab tal neid ka paremini mõista ning hakata aru saama sellest, et meil on erinevad mälestused, emotsioonid ja arvamused asjadest.
Millist tüüpi peremälestusi peaks väikelapsega meenutama? Kas olulisem on jutustada lugusid või kirjeldada pildil toimuvat?
Mida väiksem on laps, seda lihtsakoelisemad need meenutused ilmselt on. Esialgu on tegemist pigem tuttavate nägude ja asjade märkamisega ning meenutamisega mis ja kus (1-2aastased). Kui laps kasvab ja tema keeleoskus paraneb, hakkab ta vestlustesse ise rohkem panustama ning vanemaga kahe peale saab juba sündmusest terve loo kokku (3-4aastased). Samuti hakkavad lapsed ise meenutusi algatama. Meenutada võib kõiksugu erinevaid sündmusi, keeruliste sündmuste puhul võib see aidata lapsel neid mõista. Lugude rääkimine ja meenutamine on lastele igal juhul kasulik ja toetab lisaks mälu arengule ka keeleoskuse arengut.
Milline mõju on lapsega seotud peremälestuste süstemaatilisel säilitamisel tema vaimsele tervisele täiskasvanueas?
Peremälestuste süstemaatilise säilitamise kohta ma otseselt uurimusi ei tea. Kuid teada on see, et näiteks depressioonis inimeste meenutused on pigem üldised ja neile ei meenu kogetud sündmused kuigi detailselt. Seega võivad säilitatud videod ja pildid olla neile mingisugusel hetkel olulised. Samuti meeldib paljudele meist aeg-ajalt enda tegemiste peale tagasi mõelda – igasugune süstemaatiliselt säilitatud info võib meile palju mõnusat meenutamist ja aeg-ajalt ka põnevaid üllatusi pakkuda.
Kas Eesti lapsvanemad on head peremälestuste kogujad ja lugude jutustajad? Kui paljud vanemad praegu oma lastega ühiselt mälestusi jagavad?
Inimesed on erinevad, samuti on erinev nende soov ja oskus mälestusi koguda ja lugusid jutustada. Samas, uuringud on näidanud, et eesti emad räägivad oma lastega kogetud sündmustest harvem ja põgusamalt kui näiteks saksa või rootsi emad. Paar aastat tagasi väitsid eesti emad, et nad arutavad lastega möödunud sündmusi umbes kord nädalas. Samas, saksa ja rootsi emad ütlesid, et räägivad lapsega möödunud sündmustest paar korda nädalas. Selles mõttes ma pigem julgustaksin vanemaid lapsega rohkem vestlema ja meenutama.
Proovi mälestuste salvestamiseks Graspic rakendust.
